teisipäev, 22. märts 2011

Tunne iseennast

Korintlased, võttes vastu kristluse, need kellele korintose kiri oli kirjutatud, olid kuulsad inimesed asjatundlikuse poolest. Nad andsid kiiresti oma hinnangu ka apostel Paulusele kui vaimulikule kirjanikule ja õpetajale, öeldes "Jah, tema kirjad," öeldakse, "on küll kaalukad ja võimsad, kuid ihulikult meie juures olles on ta nõder ja sõna on armetu" 2Kr 10:10. Kreeklased olid uhked oma rahvuslike filosoofide üle, aga nende isiklikus elus oli vähe seda, millega nad oleksid neid eristada saanud teistest vaimulikus pimeduses olijatest. Kuidas on lood meiega?

Vastuseks kirjutab Paulus, et teisi tunda pole halb, aga iseennast tunda on oluliselt tähtsam. Seejuures meenutab neile Sokratese kuulsat mõtet: "Tunne iseennast!" Aga ta küsib, või te ei tunne iseennast, et Jeesus Kristus on teie sees. Eesti keelses piiblis: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus!" 2Kr 13:5. Kas sa tunned iseennast? Kas sa tunned seda Kristust enese sees, kellest Paulus kirjutab või sa ei teagi, et ta on olemas!

Mispärast enda tundmine nii tähtis on? Seepärast et see on nii tihedalt seotud Jumala tundmisega, Kristuse tundmisega. Kui sa ei tunne iseeneses Kristust ära, kuidas sa siis tunned Jumalat, kes tahab iga päev olla koos sinuga oma Vaimu läbi ja sind juhtida. Ainult Kristust tundes me oleme võimelised tundma, kes me ise oleme, missugused me oleme, kellele kuulume, kelle tahet täidame? Või me oleme isenedaga juba nii harjunud, et ei tule enam selle peale, et selliseid küsimusi esitada. Siis pole midagi imestada, et iga kristlane on endast paremal arvamusel kui teine kristlane, mõnest teisest kogudusest, arvates, et ta tunneb Jumalat, aga kuidas ta Jumalat tunneb, kui ta ei tunne iseennast? Igapäev me tõuseme hommikul üles, vaatame peeglisse ja tõstame oma pähe kujuteldava krooni, aga oleme ehmunud, kui teised seda ei näe ja lubavad endile õiguse omada meie kohta teist arvamust.

Kui sageli on nii, et neid küsimusi, mis meie elu jaoks ei oma mingit olulist rolli, me tunneme hästi; aga neid teadmisi, millest sõltub meie elu - igavene elu ja kordaminek, me ei oma. Kui me tunnemegi ennast, millised on meie tunded, meeleolud, ettekujutused, mõtlemine, harjumused, pahed, tahe, siis kui palju me teame ja tunneme seda Jumala vaimu, kes elab meie sees? Miljonid kristlased arvavad, et nad on kristlased, kuna nad on leeritatud, ristitud ja palvetavad, mida nad peavad kristluseks. Aga küsige neilt, mida nad teavad uuestisünni kohta, Püha Vaimu isiku kohta, kas nad üldse saavad aru, et neil on see Vaim? Kuidas see suhtlemine praktiliselt toimub? Jeesus ütles: "mina olen tulnud, et teil oleks elu" Jh 10:10. Kas te tunnete seda? Kas te tunnete tõde, mis teeb teid vabaks, nagu Jeesus väitis. Seepärast tuleb uurida, kas me oleme ennast tundma õppinud, kui me oleme kristlased, Jeesuse järgijad. Kuidas sa teda järgid, kui sa teda ei ole tundma õppinud?

See on iga kristlase kõige tähtsam ja otsene kohustus, sest mitte keegi teine ei või ega saa seda tema eest teha.

Kommentaare ei ole: