Hing on ihu jaoks

Kui hing on ihu jaoks, siis armastus on hinge jaoks.

Hing ilma armastuseta on surnud. Kui me oleme huvitatud ainult iseendast, siis me sureme vaimulikult. Aga kui me unustuseni teisi armastame ja teenime, siis vaimulikult me elame ja õitseme või nagu piibel kirjutab, kanname head vilja.

Armastus pole mitte ainult tee meie uuestisünnile, vaid tee ka meie vaimulikule arendamisele.

Inimesest võib saada kõige üksildasem ja õnnetum olend kui ta:

• hülgab oma esialgse, Jumala poolt ettemääratu

• pöörab kõrvale tõelisest elumõttest ja eesmärgist

Inimesel ei ole alust kedagi süüdistada oma hüljatuses või üksinduses. Sest üksildus ja isiklik enesearmastus on uhkuse tagajärg. Kõrgim inimene tunneb ennast väga vähe ja veel vähem püüab tunda teisi või aru saada ja tunda Jumalat. Sest ta ei armasta kedagi. Seetõttu ei kohta armastust mitte kunagi. Egoism ja enesearmastus pole kunagi ligitõmbavad.

Inimene, kes alatihti tunnistab, et keegi teda ei armasta, osutub seltsimatuks, inimestega suhtlemisest eemalehoiduvaks, üksindust eelistavaks ja võimalik isegi, et inimvihkajaks isikuks. Ta võib süüdistada teisi. Aga ta saab süüdistada iseennest oma andestamatuses. Üksnes igaüks ise saab endale andestada. Paljud võivad olla süüdi, et nad teda haavasid, kuid andestamatuses ei sa teisi süüdistada. Ta on ise ennast selleni viinud. Enesearmastaja võib suhted katkestada inimestega ja Jumalaga, aga iseendaga mitte.

Õnnetu inimene on igalpool üksik, kas teda teised ümbritsevad või mitte. Me oleme harjunud, et enesearmastaja on egoist. Kuid enesearmastusel on ka teine pool. Väärikas. Jumalale kallis. Selline pool, mis hellitab ja suhtub enda isikusse õrnalt ja andestavalt. Hing on ihu jaoks. Kes seda taipab?