teisipäev, 4. mai 2010

Kümnise maksmise ajalugu

Kümnise ümber aja jooksul tekkinud müüdid ajavad inimesed üha enam segadusse kus keegi ei tea päris täpselt mida uskuda või milleks kümnist maksta või kas peab üldse maksma kümnist. Selguse mõttes peaksime heitma pilgu kümnise tekkimisega seotud asjaoludele või täpsemalt, vaatlema juutide ajalugu lühidalt.

Periood eKr

Olgu siinkohal kohe ära märgitud, et kümnis on läbi ajaloo muutunud. Näiteks saate piiblist lugeda et "Aabraham andis temale kümnist kõigest" (1Ms 14:20), kuid teatavasti käsuseadus tekkis palju hiljem. Aabraham oli kuulekas ja uskus Jumala tõotust, mispeale andis kümnist, aga kohustust ei olnud. Ajas edasi minnes saame lugeda, et ka Jaakob andis täpselt kümnist (1Ms 28:22). Veel edasi võime leida piiblist, et Issand rääkis Moosesega, et KUI te võtate Iisraeli rahvalt kümnist, siis mida tuleks sellega teha (4Ms 18:26).


Saame teada, et kümnisest võeti veel omakorda kümnist, ning üheksandik oli leviitide ülalpidamiseks. Joosua raamatust võime lugeda leviitide ülevalpidamise kohustusest ja leviitpreestritest, kes elatusid kümnisest (Jos 18:7, 5Ms 18:1). Pärast palestiina alade vallutamist, kümnise kogumine vajus sajanditeks ajaloounustusse nagu ka templiteenistus. Kuningas Kyros vabastas pagendatud juudud 500 aastat enne Kristust ja need tulid eksiilist tagasi kahes etapis. Alguses Serubbabeli ja hiljem Nehemja juhtimisel ning hakati Jeruusalemma taastama ja taas koguti kümnist (Ne 10:39).

Periood pKr

Kuid kümnise maksmine ei kadunud Jeesuse tulekuga ja UT võime leida ka Jeesuse seisukohavõtte maksude küsimuses. Jeesus maksis maksud ja ka tema jüngrid tegid seda kuni oli võimalik. 70ndatel roomlased hävitasid Jeruusalemma ja peame taas tõdema, et kümnise maksmine vajub koos templiteenistuse kadumisega ajaloounustusse. UT võime lugeda, et Küprose saarelt pärit leviit (Leevi suguharust) Joosep, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette (Ap 4:36). Saame teada, et Kristuse jüngritel oli ühine vara. Kuid kümnise kogumist ei toimunud.

Siinkohal jääb kümnise teema pooleli ja järgmisel korral proovin vaadelda, kuidas ja miks koguti kümnist ning kas kümnis on kristlik. Kuidas meie võiksime suhtuda kümnise küsimutes võetud jäikadesse (paikapidavatesse) seisukohtadesse ning mis järelduse kristlased saaksid kümnise andmisel või kogumisel teha.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Küsimus: Mida öeldakse Piiblis kümnise maksmise kohta?

Vastus: Paljud kristlased on kümnise maksmisega hädas. Paljudes kirikutes kiputakse kümnise maksmist ülemäära rõhutama. Samal ajal keelduvad paljud kristlased allumast Piibli manitsusele Issandale ohvriande tuua. Kümnise maksmine/ andmine peaks olema rõõm ja õnnistus. Paraku juhtub seda tänapäeval kirikus harva.

Kümnis on Vana Testamendi mõiste. Seadus nõudis, et israeliidid viiksid 10% kogu teenistusest ja kõigest, mida nad kasvatasid, templile (Mo 27:30; 4Mo 18:26; 5Mo 14:23; 2Aj 31:5). Osa inimesi näeb Vana Testamendi kümnises maksustamise meetodit, et hoolitseda preestrite ja leviitide vajaduste eest. Mitte kuskil Uues Testamendis ei kästa ega isegi ei soovitata kristlastel järgida kümnisesüsteemi. Paulus ütleb, et kristlased peaksid igaüks midagi oma sissetulekust kiriku toetuseks kõrvale panema (1Ko 16:1-2).

Mitte kuskil Uues Testamendis ei määrata kindlat protsenti, mis tuleks kõrvale panna, lihtsalt öeldakse, et seda tehtaks “oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab” (1Ko 16:2). Kristlik kirik on võtnud suuruse 10% Vana Testamendi kümnisest ja kohaldanud selle kristlaste annetamise “soovituslikuks miinimumiks”. Ehkki Uues Testamendis ei määrata kindlat hulka ega protsenti, mida anda, räägitakse andmise tähtsusest ja eesõigusest. Anda tuleks “oma jõudu mööda”. Mõnikord võib see tähendada rohkemat kui kümnis, teinekord tähendab see vähema kui kümnise andmist. Kõik see sõltub kristlase võimalustest ja kiriku vajadustest. Iga kristlane peaks hoolsalt palvetama ja Jumalalt tarkust paluma ses suhtes, kas maksta kümnist ja kui palju tuleks maksta (Jk 1:5). “Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mittenördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2Ko 9:7).